Programmidevaheline suhtlus

Ükski programm pole saar – alati sõltub sinu poolt kirjutatud programmikood mingist koodist, mis on kellegi teise poolt kirjutatud. Kõige selgemalt viitavad sellele import-laused, aga ka ilma nendeta sõltub su programm Pythoni sisseehitatud funktsioonidest ja virtuaalmasina koodist. Sellest hoolimata moodustub selliste sõltuvuste puhul programmi käivitamisel suhteliselt ühtne tervik – operatsioonisüsteemi protsess, mille erinevad komponendid jagavad sama mälu ning saavad vastastikku funktsioone välja kutsuda.

Selles peatükis vaatame kahte viisi, kuidas panna omavahel suhtlema programme, mis elavad erinevates protsessides ja võivad olla kirjutatud erinevates programmeerimiskeeltes. Alamprotsesside skeem on tehniliselt väga lihtne, aga toimib vaid ühe masina piires. Pistikute kasutamisel võivad programmid asuda ka eri arvutites, aga nende kasutamisel peab rohkemate detailidega arvestama.

Alamprotsessid

Kui programm käivitab oma töö käigus teise programmi, siis algse programmi protsessi nimetatakse selles kontekstis ülemprotsessiks ja uue programmi protsessi alamprotsessiks. Kui uus programm on konsooliprogramm (st. mittegraafiline programm), siis saab ülemprotsess kergesti alamprotsessile sisendit anda ja selle väljundit lugeda. Teisisõnu, ülemprotsess saab alamprotsessiga käituda samamoodi nagu inimkasutaja.

Käivitamine ja väljundi lugemine

Võtame esimeseks näiteks konsooliprogrammi ping, mis testib, kas etteantud võrguaadress on kättesaadav. Inimkasutaja kasutaks seda programmi süsteemi käsureal umbes nii:

C:\Windows\System32>ping google.com

Pinging google.com [2a00:1450:4010:c05::65] with 32 bytes of data:
Reply from 2a00:1450:4010:c05::65: time=20ms
Reply from 2a00:1450:4010:c05::65: time=20ms
Reply from 2a00:1450:4010:c05::65: time=20ms
Reply from 2a00:1450:4010:c05::65: time=20ms

Ping statistics for 2a00:1450:4010:c05::65:
    Packets: Sent = 4, Received = 4, Lost = 0 (0% loss),
Approximate round trip times in milli-seconds:
    Minimum = 20ms, Maximum = 20ms, Average = 20ms

Esimesel real on näha kasutaja poolt sisestatud käsklus ping google.com ja peale seda tulevad programmi poolt väljastatud read. Kiri Sent = 4, Received = 4, Lost = 0 näitab, et saime kõigile päringutele vastuse – seega oli Google’i avaleht sel hetkel kättesaadav.

Pythonis on alamprogramme kõige lihtsam käivitada moodulis subprocess oleva funktsiooni run abil. Järgnev näide demonstreerib ping-i käivitamist ja selle väljundi uurimist:

import subprocess

vastus = subprocess.run(["ping", "google.com"], stdout=subprocess.PIPE,
                        universal_newlines=True)
väljund = vastus.stdout

if "0% loss" in väljund:
    print("Aadress on kättesaadav!")
else:
    print("Mingi jama ... Täpsem info:")
    print(väljund)

Selgitus:

  • Funktsiooni run esimene argument on list, mille esimeseks elemendiks on käivitatava programmi nimi. Ülejäänud elemendid on programmi argumendid.
  • stdout=subprocess.PIPE näitab, et me oleme programmi väljundist huvitatud.
  • universal_newlines=True toob kaasa selle, et alamprotsessiga suhtlemine käib sõnede, mitte baidijadade abil.

Harjutus

Muuda programmi nii, et kontrollitav aadress küsitakse kasutajalt.

Sisendi andmine

Lisaks käsurea argumentidele ootavad osad programmid infot ka standardsisendisse. Standardsisend on see, kust Pythoni input käsk loeb kasutaja poolt sisestatud teksti.

Oletame, et me soovime kirjutada programmi, mis kontrollib, kas tudengi poolt kirjutatud Pythoni skript töötab õigesti. Ütleme näiteks, et tudengile anti ülesanne kirjutada programm, mis küsib kasutajalt temperatuuri celsiuse skaalal ja väljastab selle fahrenheiti skaalal ümardatuna 1 komakohani. Skripti käivitamiseks ja kontrollimiseks võiksime kirjutada sellise programmi:

import subprocess
import sys

testid = {
    0.0 : 32.0,
    -51 : -59.8,
    39  : 102.2
}

for celsius in testid:
    fahrenheit = testid[celsius]
    sisend = str(celsius) + "\n"

    vastus = subprocess.run([sys.executable, "teisendus.py"],
                            input=sisend, stdout=subprocess.PIPE,
                            universal_newlines=True)
    väljund = vastus.stdout

    if str(fahrenheit) not in väljund:
        print("VIGA! Sisendi", celsius, "korral ei leidnud väljundist oodatud vastust.")
    else:
        print("OK")

Selgitus:

  • Pythoni skriptide käivitamiseks käsureal tuleb sisestada midagi sellist: python skripti_nimi.py. Seetõttu oleksime võinud proovida ka anda run-i esimeseks argumendiks ["python", "lahendus.py"]. Jama on selles, et kõigis süsteemides ei pruugi Python olla PATH-is ja mõnes süsteemis on Pythoni interpretaatori nimi midagi muud. Seetõttu kasutasime mooduli sys muutujat executable, mis annab parasjagu kasutatava Pythoni interpretaatori täpse tee ja nime.
  • Testsisendi teisendasime me kõigepealt sõneks ja lisasime reavahetuse (see vastab kasutajapoolsele ENTER-i vajutusele)

Harjutus

Salvesta samasse kausta enda teisendus.py ja proovi, kas testprogramm jääb sinu lahendusega hakkama.

Vigade tuvastamine

Proovi eelmist programmi käivitada ka nii, et jooksvas kaustas pole testitavat skripti. Nagu näed, jätab meie testprogramm siis mulje, et skript leidus, aga töötas valesti. Põhjus on selles, et alamprotsessis juhtuvad vead (antud juhul skripti puudumine) ei tekita viga ülemprotsessis.

Kui soovime saada lihtsalt teada, kas alamprotsess jõudis õnnelikult lõpule või mitte, siis piisab, kui uurida funktsiooni run poolt tagastatud objekti attribuuti returncode – kui see on 0, siis on kõik korras, kõik muud väärtused on veakoodid.

Kui tahame lisaks näha ka alamprotsessis antud veateateid, siis peame programmi käivitamisel ütlema, et oleme ka veavoost huvitatud (tavaline väljund ja veateated pannakse üldiselt erinevatesse voogudesse):

import subprocess
import sys

testnäited = {
    0.0 : 32.0,
    -51 : -59.8,
    39  : 102.2
}

for celsius in testnäited:
    fahrenheit = testnäited[celsius]
    sisend = str(celsius) + "\n"

    vastus = subprocess.run([sys.executable, "lahendus.py"],
                            input=sisend, stdout=subprocess.PIPE, stderr=subprocess.PIPE,
                            universal_newlines=True)
    väljund = vastus.stdout

    if vastus.returncode != 0:
        print("VIGA! Sisendi", celsius, "korral ebaõnnestus programmi käivitamine.",
              "Veakood oli", vastus.returncode, "ja veavoo sisu oli järgmine:\n",
              vastus.stderr)
    elif str(fahrenheit) not in väljund:
        print("VIGA! Sisendi", celsius, "korral ei leidnud väljundist oodatud vastust.")
    else:
        print("OK")

Klient-server skeem ja pistikud

Ülem- ja alamprotsessi skeem on lihtne, aga võimaluste poolest üpris piiratud – kui me tahame teise programmi teenuseid kasutada, siis tuleb see igal kasutuskorral uuesti käivitada ja ta peab jooksma samas masinas.

Paindlikum lahendus on klient-server skeem, kus üks programm – server e teenindaja – on programmeeritud selliselt, et ta suudaks oma protsessi eluea jooksul abi pakkuda mitmele programmile – kliendile. Selline lahendus võib teha süsteemi kiiremaks (programmi käivitamisele ei pea iga pöördumise korral aega kulutama) ja paindlikumaks (ühe pöördumise käigus kogutud infot saab kergesti ära kasutada teise pöördumise juures. Klient-server lahendused lubavad harilikult ka kliendi ja serveri paigutada eri masinatesse.

Kõige olulisem näide klient-server skeemist on brauser-veebiserver, kus üks veebiserveri protsess suudab oma eluaja jooksul teenindada mitut klienti (brauserit), kusjuures klientprotsess asub harilikult teises masinas.

Klient-server süsteemis moodustatakse harilikult kliendi ja serveri vahel suhtluskanal, mille otspunkte nimetatakse pistikuteks (ing k sockets). Kõikides levinud programmeerimiskeeltes on vahendid pistikute loomiseks ja nende kaudu suhtlemise korraldamiseks. Pythonis asub kõik vajalik standardteegi moodulis socket.

Server

Vaatame kõigepealt ühte lihtsat Pythonis kirjutatud serverit:

# serverprogramm
import socket
import time

# Paneme serveri kuulama porti 7482 (loodame, et see pole juba kasutuses).
# "localhost" tähendab, et esialgu aktsepteerime vaid samast arvutist
# tulevaid ühendusi.
serveri_aadress=("localhost", 7842)
kuulamise_pistik = socket.socket(socket.AF_INET, socket.SOCK_STREAM)
kuulamise_pistik.bind(serveri_aadress)
kuulamise_pistik.listen()

# Kliendi teenindamise kood on lõpmatus tsüklis, kuna me tahame
# peale ühe kliendiga lõpetamist olla valmis järgmise kliendi jaoks.
i = 1
while True:
    print("Hakkan klienti ootama")
    suhtlemise_pistik, kliendi_aadress = kuulamise_pistik.accept()
    print("Sain just ühenduse kliendiga nr.", i)
    teade = "Tere, klient nr. {}! Kell on {}".format(i, time.strftime("%H:%M:%S"))
    suhtlemise_pistik.sendall(teade.encode("UTF-8"))
    print("Saatsin talle sellise teate:", teade)
    suhtlemise_pistik.close()
    i += 1

Serverites kasutatakse kahte tüüpi pistikuid: kuulamispistikud ja suhtlemispistikud. Antud näites luuakse funktsiooniga socket kõigepealt pistik, millele seejärel antakse meetodite bind ja listen abil kuulamispistiku roll.

Serveri aadress

Mida tähendab antud kontekstis serveri aadress? Koodist on näha, et see koosneb kahest komponendist – hosti nimest ja pordi numbrist. Nime localhost tuleks kasutada siis, kui tahetatakse teendindada vaid samas arvutis olevaid kliente. Võrguklientide lubamiseks tuleb sinna panna arvuti nimi või IP-aadress. Selle teadasaamiseks võib kasutada funktsiooni socket.gethostname().

Kui mingi arvuti poole saaks pöörduda vaid IP-aadressi või hosti nime kaudu, siis saaks selles arvutis joosta vaid üks server. Selle probleemi lahendamiseks ongi serveri aadressi lisakomponendiks võetud üks number – pordi number, mis eristab seda serverit teistest samas masinas jooksvatest serveritest.

Numbrid, mis on väiksemad kui 1024, on reserveeritud kindlat tüüp serverite jaoks (näiteks veebiserverid kuulavad tavaliselt porti 80), seetõttu valisime oma näitesse ühe suurema numbri, mida ükski tuntud programm ei paista kasutavat.

Kui käivitad ülaltoodud programmi, siis näed, et programm jookseb kuni accept meetodi väljakutseni ja jääb siis ootele. Selleks, et server sellest kohast edasi jõuaks, peab mingi programm (st. klient) ühenduma porti 7482. Kui see juhtub, siis tagastatakse lisaks kliendi aadressile üks uus pistik – suhtlemispistik, mille abil saab server kliendiga suhelda.

Antud näites seisneb suhtlus selles, et server saadab meetodi sendall abil kliendile lihtsalt ühe teate. Kuna pistikuid kasutades käib suhtlus baitides, mitte sümbolites, siis teisendatakse teate tekst eelnevalt meetodiga encode baidijadaks (st. tüübiks bytes).

Terminoloogia

Ametlikud terminid, mida professionaalid kuulamispistiku ja suhtlemispistiku asemel tegelikult kasutavad, on serverpistik (server socket) ja klientpistik (client socket). Need terminid aga pole paljude arvates hästi õnnestunud ja võivad tekitada segadust. Seetõttu räägime siin kuulamispistikutest ja suhtlemispistikutest.

Klient

Kust aga võtta klientprogramm, mis ühenduks näidatud porti? Me kirjutame selle ise:

# klientprogramm
import socket

serveri_aadress=("localhost", 7842)
suhtlemise_pistik = socket.socket(socket.AF_INET, socket.SOCK_STREAM)
suhtlemise_pistik.connect(serveri_aadress)
vastus = suhtlemise_pistik.recv(1024)
print("Sain serverilt sellise vastuse:", vastus.decode("UTF-8"))

Siin luuakse jälle funktsiooni socket abil pistik, aga bind ja listen asemel kutsutakse välja meetod connect, millega määratakse sellele pistikule suhtluspistiku roll. Suhtluspistikust loetakse meetodi recv (lühend sõnast receive) abil mingi hulk baite (argument 1024 näitab, et ei soovita lugeda rohkem kui 1024 baiti), mis teisendatakse decode abil sõneks.

Kui sa nüüd käivitad klientprogrammi nii, et samal ajal serverprogramm käib, siis peaksid väljunditest nägema, et server sai oma kliendi kätte, saatis sõnumi ja jäi uut klienti ootama ning klient sai oma sõnumi kätte ja lõpetas töö.

Kuidas käivitada mitut Pythoni programmi korraga?

Mõni IDE-de (nt Thonny) lubab käivitada vaid ühte programm korraga – teise programmi käivitamisel katkestatakse esimene programm. Sel puhul tuleks võtta kasutusele kaks IDE akent.

Thonny puhul saab mitut akent lubada, kui valid Tools menüüst Options => General ja eemaldad linnukese valiku „Allow only single Thonny instance“ eest). Alternatiivina võid installida endale eraldi ametliku Pythoni distributsiooni, ning kasutada teise akna asemel sealset IDLE programmi.

Toru analoogia

Suhtluspistikute paremaks mõistmiseks võime kujutada ette, et kliendi connect-i ja serveri accept-i koostöös tekib kahe protsessi vahele virtuaalne toru ja suhtluspistikud on selle toru otsad.

Kuigi meie näites server ainult kirjutas sinna torusse (meetodiga sendall) ja klient ainult luges sellest torust (meetodiga recv), siis tegelikult saavad mõlemad osapooled teisele kirjutada ja teise kirjutatut lugeda. Seetõttu oleks veel täpsem öelda, et suhtluspistikute vahelises torus on justkui kaks soont, üks kummagi suuna jaoks:

_images/connection.png

Terminoloogiast

Termini toru (ing k pipe) kasutamisel tuleb tegelikult olla ettevaatlik. Siin me kasutasime seda sõna üldises, kujundlikus tähenduses, aga sel sõnal on IT-s ka spetsiifilisem tähendus, mis tähistab enamasti ühendust ülem- ja alamprotsessi vahel. Sellele tähendusele viitab ka ülalpool kasutatud avaldis subprocess.PIPE.

recv nüansid

Eespool toodud näites tegime pistikust lugemise kohta ühe lihtsustuse, mida tõsises programmis ei saa lubada:

# klientprogramm
...
vastus = suhtlemise_pistik.recv(1024)
...

Meetod recv nõuab argumendiks täisarvu, mis näitab, mis on maksimaalne baitide arv, mida me soovime lugeda. Selle põhjal eraldab Python vastuse jaoks mälu. Kui server peaks saatma rohkem infot kui 1024 baiti (ladina tähtede ja UTF-8 kodeeringu puhul esitatakse üks täht ühe baidina), siis jääb osa saadetud infot kindlasti lugemata. Veel häirivam on aga see, et ka siis, kui server saadab vähem kui 1024 baiti – näiteks 200 baiti – võib jääda selle käsklusega osa infot lugemata.

Erinevate võrgutehnoloogia nüansside tõttu on recv programmeeritud nii, et ta loeb ja tagastab selle portsu vastusest, mis parasjagu võtta on. Isegi kui server saatis vastuse ühe portsuna, võib juhtuda, et kliendini jõuab see kahe portsuna. (Meie näites seda tõenäoliselt ei juhtunud, aga selleks tuleb valmis olla.) Kui recv-i väljakutsumise hetkeks on kohale jõudnud vaid esimene ports, siis see väljakutse tagastabki ainult esimese portsu (või osa esimesest portsust, kui see ports on suurem kui recv argument). Ülejäänud portsude lugemiseks tuleb recv-i kasutada lihtsalt mitu korda:

# klientprogramm
...
vastus = b"" # tühi baidijada
while ...:
    vastus += suhtlemise_pistik.recv(1024)
...

Aga kuidas me teame, milline ports on viimane?

Sellele probleemi lahendus sõltub valitud suhtlemise skeemist e protokollist:

  1. Kui on ette nähtud, et üks pool saadab kogu info korraga ja rohkem tal teise poolega suhelda pole vaja, siis võiks ta peale sendall-i pistiku sulgeda. Sel juhul peaks teine pool recv-ma niikaua, kuni tulemuseks on tühi baidijada. See annab märku, et saatja on ühenduse sulgenud ja rohkem midagi ei tule.
  2. Alternatiivina võib suhtlusprotokolli disainida nii, et iga sõnumi lõpus on spetsiaalne sümbol, bait, või sümboli/baidi jada. Siis kasutab lugeja recv-i niikaua, kuni saab kätte vastava tähise. Selle kohta tuleb allpool, veebiserveri osas, ka näide. (Muideks, sama põhimõttega töötab meie vana tuttav input – ta ootab ja loeb kasutaja sisendit niikaua, kuni saab kätte reavahetuse sümboli, mis tähistab kokkuleppeliselt ühe sisendi lõppu.)
  3. Kolmanda võimalusena võib kokku leppida, et iga sõnum on täpselt n baidi pikkune. Sel juhul kasutab lugeja recv-i niikaua, kuni õige arv baite on koos.

Meie lihtsa programmi korral, kus peale sõnumi saatmist server selle kliendiga rohkem suhelda ei soovinud, saame kliendi programmeerimisel vabalt kasutada esimest võimalust:

# klientprogramm
import socket

serveri_aadress=("localhost", 7842)
suhtlemise_pistik = socket.socket(socket.AF_INET, socket.SOCK_STREAM)
suhtlemise_pistik.connect(serveri_aadress)

vastus = b""
while True:
    ports = suhtlemise_pistik.recv(1024)
    if len(ports) > 0:
        vastus += ports
    else:
        break

print("Sain serverilt sellise vastuse:", vastus.decode("UTF-8"))

Lihtne veebiserver

Märkus

Selle jaotuse eesmärk on demonstreerida pistikute kasutamist, tutvustades sealjuures HTTP põhimõtteid. „Päris“ veebiprogrammide kirjutamiseks soovitame tutvuda mooduliga http.server või mõne veebiraamistikuga, mis kannab madala taseme detailide eest ise hoolt.

Proovime nüüd pistikute abil panna kokku ühe lihtsa veebiserveri:

import socket
import time

serveri_aadress=("localhost", 7482)
kuulamise_pistik = socket.socket(socket.AF_INET, socket.SOCK_STREAM)
kuulamise_pistik.bind(serveri_aadress)
kuulamise_pistik.listen()

i = 1
while True:
    print("Hakkan klienti ootama")
    suhtlemise_pistik, kliendi_aadress = kuulamise_pistik.accept()
    print("Sain just ühenduse kliendiga nr.", i)

    # Uurime kliendi käest, mida ta tahtis ...
    päring = b""
    while b"\r\n\r\n" not in päring: # kuni päringu (päise) lõpp pole veel loetud
        ports = suhtlemise_pistik.recv(1024)
        if len(ports) > 0:
            päring += ports
        else:
            break

    päringu_päis = päring.split(b"\r\n\r\n")[0].decode("ASCII")
    print("Päringu päis oli selline: \n" + päringu_päis)

    # Lihtsuse mõttes praegu me vastuse koostamisel päringut veel ei arvesta
    vastuse_päis = """HTTP/1.0 200 OK
Content-Type: text/html; charset=utf-8"""

    vastuse_keha = """
    <html>
        <head>
            <title>Tere!</title>
        </head>
        <body>
            <h1>Tere, klient nr. {}!</h1>
            <p>Kell on {}</p>
        </body>
    </html>""".format(i, time.strftime("%H:%M:%S"))

    vastus = vastuse_päis + "\r\n\r\n" + vastuse_keha
    suhtlemise_pistik.sendall(vastus.encode("UTF-8"))
    print("Saatsin talle sellise teate:", vastus)
    suhtlemise_pistik.close()
    i += 1

Kui sa käivitad selle programmi ja avad brauseris aadressi http://localhost:7482/, siis peaksid nägema serveri poolt saadetud tervitust ja kellaaega.

favicon.ico

Serveri väljundit uurides märkad ilmselt, et kui sa pöördusid brauseri kaudu serveri poole ühe korra, siis server reageeris kaks korda, just nagu brauser oleks teinud kaks pöördumist. Tegelikult nii oligi – lisaks sinu poolt soovitud pöördumisele tegi brauser omal algatusel veel ühe pöördumise, mille eesmärk oli saada teada, kas serveril on selle URL-i jaoks pakkuda ka mingi ilus ikoonike, mida aadressiribal näidata.

Port 80

Harilikult kuulavad veebiserverid porti 80. Sel juhul ei pea URL-is pordi numbrit üldse mainima. Selles näites kasutasime teist porti, kuna port 80 võib olla mõne programmi (nt. Skype) poolt juba võetud.

HTTP

Selleks, et kliendi ja serveri suhtlus toimiks, peavad nad alati arvestama mingi kindlaksmääratud suhtlusskeemi e protokolliga. Veebiserveri ja brauseri suhtluse määrab protokoll nimega HTTP.

HTTP on põhiolemuselt on väga lihtne protokoll:

  1. Klient proovib võtta serveriga ühendust. Kui server sellega nõustub, siis tekitatakse osapoolte vahele eespool kirjeldatud suhtustoru koos selle kasutamiseks vajalike suhtluspistikutega.
  2. Klient saadab oma suhtluspistiku kaudu serverile baidijada, mida nimetatakse päringuks (ing k request).
  3. Server uurib päringu sisu ja saadab vastu omapoolse baidijada, mida nimetatakse vastuseks (ing k response).
  4. Ühendus suletakse, suhtlustoru ja pistikud visatakse minema.

Nii päring kui vastus võivad koosneda kahest osast – päis (ing k head) ja keha (ing k body). (NB! Siinkohal me ei räägi HTML-ist, ega <head> ja <body> elementidest).

Kui uurisid meie näiteserveri väljundit, siis nägid muuhulgas, milline võib olla brauseri poolt koostatud päringu päis:

GET / HTTP/1.1
Host: localhost:7482
Connection: keep-alive
Pragma: no-cache
Cache-Control: no-cache
User-Agent: Mozilla/5.0 ... Chrome/54.0.2840.99
Accept: */*
Referer: http://localhost:7482/
Accept-Encoding: gzip, deflate, sdch, br
Accept-Language: en-US,en;q=0.8,et;q=0.6

Kõige tähtsam on päise esimene rida, mis näitab ära HTTP meetodi (antud näites GET), tee (antud näites /) ning protokolli versiooni (antud näites HTTP/1.1). Teiste päise elementide (ing k headers) kohta saad lugeda siit.

GET-päringu korral on päringu keha tühi, aga nt POST-päringu puhul sisaldab keha HTML vormi abil kogutud andmeid.

Meie näites on näha ka üks võimalik vastuse päis:

HTTP/1.0 200 OK
Content-Type: text/html; charset=utf-8

Esimese reaga andis server teada, et ta oskab päringule vastata – sellele viitab kood 200. Ilmselt oled kohanud ka koodi 404, mis tähendab, et päringus näidatud tee kohta ei ole serveril midagi öelda. (Ülejäänud võimalikke vastusekoode näed siit.)

Content-Type element annab infot selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada vastuse keha. Antud juhul ütleb server, et vastuse keha on UTF-8 kodeeringus HTML tekst.

Nii päringu kui vastuse päise lõpus on alati baidid b"\r\n\r\n", mille järgi päist lugev osapool saab aru, et päis on kohale jõudnud.

Päringu tõlgendamine

Meie veebiserver on hetkel kaunis igav, kuna vastus ei sõltu sellest, kuidas klient päringu tegi. Kui sa proovid järgmisi URL-e, siis näed, et kõik annavad sama tulemuse:

Kui aga uurid serveri väljundit, siis näed, et päringu päise esimene rida on igal korral erinev:

  • GET / HTTP/1.1
  • GET /uus_kirje.php?nimi=Peeter&lemmikloom=kala HTTP/1.1
  • GET /pildid/maasikas.jpg HTTP/1.1

Seda asjaolu ära kasutades saabki server vastata erinevatele päringutele erinevalt:

...

päringu_read = päringu_päis.splitlines()
esimene_rida = päringu_read[0]
meetod, tee, versioon = esimene_rida.split()

if tee.endswith(".jpg"):
    failinimi = ... # otsi õige fail üles
    f = open(failinimi, "b")
        suhtluspistik.sendall(f.read())
    f.close()
elif ...:
    ...
else:
    suhtluspistik.sendall(b"Ei oska reageerida sellele päringule")

...

Turvalisus

Enne kui sa oma serveri avalikukuks teed, tee endale selgeks põhilised võimalikud turvaprobleemid. Suurema kindluse saamiseks aga on soovitav kasutada isetehtud veebiserveri asemel mõnda tuntud veebiserverit ja -raamistikku.

Tähelepanu

Isegi siis, kui su veebiserver on ainult sulle kättesaadav, peab olema ettevaatlik! Pahalasel võib õnnestuda pöörduda su veebiserveri poole kaudselt.

Näide. Kui sa programmeerid oma serveri selliselt, et päring http://localhost:7482/kustuta?fail=/kaust/fail.txt kustutab näidatud faili, siis on võimalus, et pahalane saab su faile kustutada isegi siis, kui tal pole sinu arvutile mingit ligipääsu.

Oletame, et su lemmikblogi kuvab külastajate poolt postitatud kommentaare selliselt, et kui postituses leidub URL lõpuga „.jpg“, siis seda tõlgendatakse mingi pildi aadressina ja kuvatakse <img> elemendi abil. Kui nüüd pahalane postitab URL-i http://localhost:7482/kustuta?fail=/kaust/fail.txt&blaablaa.jpg, siis tekib postituse leheküljele element <img src='http://localhost:7482/kustuta?fail=/kaust/fail.txt&blaablaa.jpg/>. Kui nüüd sina enda brauseriga külastad seda blogi ja su veebiserver samal ajal jookseb, siis su brauser pöördub sinu teadmata (aga tehniliselt võttes siiski sinu nimel) selle ohtliku aadressi poole.

Sellist skeemi nimetatakse inglise keeles cross-site request forgery ja seda on kasutatud näiteks uTorrenti kasutajate ründamiseks.